mustrilooja

mu peened noodid ja nivood
vahel mäletan
vahel leian tee koju
aga mida mõelda
nootidest mis peened
ja need kõrkjad nivood
koju ei vii vaid mujale
mu otsivad ükskõiksed
avastaja hood
kõigile teistele arusaamatud lood
vaibamustrisse ma imbun
vaikselt vaatan alt
igat sinu sammu tunnen
enda omi meenutades
vaikselt kinni võtan kannast
sul
aga ikka on mul järel
mu noodid ja nivood

ma mustri vahele saades kasvan
siin pole sulgudes ühtki lõppu
su kannad mu peos, su hing teada
mustrilooja teab




Mr. Fire

Samblasöödikud

mööda metsa jooksis põder
tema elu oli sassis
tema isa oli nõder
ning emale ta aina vassis


vassis kuidas ta
endal korralikult kapju lõikab
koju sammalt korjab ka
õhtuti õde väikest koju hõikab


kuid tegelikult ainult vassis
tema suust vaid kostus vale
ta naabripõdra juures passis
päevast päeva käis neil male


tal isa oli alkohoolik
see ikka kodus sumises
ei iial laualt puudunud poolik
sel hommikuti pea vaid kumises


ta ainult õega läbi sai
kuid ka õde vähe külas käis
teda ootas mets - suur ja lai
kas seal venda näeb, eks näis




Mr. Fire

nüüd olen mees

panin mütsi pähe
ja muusika käima
rihma kinni
ja kella käele




Mr. Fire

tagasiteetu

ei saa üle pilvitust ilmast
ja vältimatu on surm
pisar voolab välja silmast kui sind tabab saatuse
hukatav hurm


tihti sind hüljatakse sinna
kus looklevad lõputud teed
endaga kuhugi sealt pole minna ...




Mr. Fire

tuuled mu juurest sulle
suudluse viivad
kannavad sinuni teda
armastuse tiivad

kurbuse võtad
kui kinni ta püüad
sind armastan ma
mulle tagasi hüüad




Mr. Fire

Bukowski litsid

meeldinud mullegi alati on
need kõrvaltänavad
ja litsid
kusagile hulkumas lihtsalt
see värv mis neil
silmad justkui
suureks teeb
romantika mulle vist ongi
ja kaotus
käega jälle on
katsutav
ja ootamas taas
baaride
pimedad nurgad




Mr. Fire

17.45

mäletan su kaela
täis suudlusi
erutusest tukslevad sooned
su lõhna ja nahapehmust
meil pilkudes olid unistuste
silmapiirijooned


mäletan et tahtsin su pilku
mis tahtis


siis äkitselt
jooksin ma punastel aasadel
kus olid ka sina
sina ja päikseloojang
ja sa olid ilusam

sa käed püsti jooksid ja
mina kui hull järele
siis maandusime lilledesse
ja jäime


mäletan veel et
olin lind ja all oli mu enese elu
päikeseloojang ja kaunitar
taamal kõrgusid hallmäed
seal taamal
silmapiirijoonel




Mr. Fire
        (17.45. 11 Juuni, kenal aastal, lepituseks. Kadrioru luigetiik. Kadrile.)

nõrk

nüüd ma kaotasin selle
kus kunagi algas kõik




Mr. Fire

saaretüdruk sillal

nukrust siit südamest
sinule kingin
saadan siit sillale
tuule mis soe


ja lainetemustris
võid lugeda riime
neid hetki mida näeme
ja kaasa siit viime


kui puudutab tuul
mis soe sinu kaela
ja hetke sa tunned
mida laine sul tõi


siis tea et täna
siin kuradi ilus
need mõtted mis lendlevad
vanas linnuse vilus


kuid nüüd kui läksid
jäi vaikima laine
ja hetk sai otsa
ses tuules mis soe

(26 Juuli 2003a. ühel Kuressaare linnuse vallikraavi saarel, ühele tundmatule neiule )




Mr. Fire

väike jutt tüdrukust suvekleidis

tuul mööda kesapõldu puhub, mööda lilli, mööda maad
kõik siin hingamise justkui saab
tõstab suvekleiti kergelt
kõik pühib minema me meeltelt
päike soe ja soojad lõhnad
sipelgad ning paljad varbad
mina, lähedal siin kõndimas ka sina
käed silumas kõrreotsi
vaikushetki siin praegu harva
kõikjal piniseb ja sahiseb ja laulab
käsi riivab kätt ja ilus pilk
teineteisel silmas



kaugel kägu kukub rütmi meile
kokku neliteist neid sai
imeline aas ja tüdruk
kõrred saavad temalt pai
päike säravamaks läheb
soojust juurde puhub kaugelt
õitseb eemal ja õitseb siin
kõik see harmooniasse viiv
noodid helisemas meie silmis
nagu väiksed lapsed laulmas



suvekleidis tüdruk kõnnib
kellegist ta kinni hoiab
midagi siin parasjagu sünnib
ta rõõmus suvekleidis tüdruk




Mr. Fire

küsiks küsimuse miimilt

küsiks, et miks see keskkond siin, sind eemale kõigest ülejäänust viib
sealt kus tunded, sealt kus elu
istud, nägu särab peas - värelev ekraanimelu
tunned justkui kõik on siin
ise paigal, ise kaame
tõustes korraks ütled
küll me varsti lapsi saame
tuttavat nägupidi
varsti sa ei mäleta
kokku joostes poe vitriinil, mõlemal näod on kaamed
tervitusi siitpoolt viid
aga surunud ei ole kätt
oled nagu vaikne miim
kui sõrmedega räägid siin
vahel appi hüüad siingi
kõik sul justkui ära öeldud



vaikselt istud, vaikselt mõtled, sõrmi vaikselt klõbistad
vaikselt räägid seljataga, reaalselt olemata siin
ütled sõnu, suu sul vaikib
vaikne sõnaaher miim




Mr. Fire

Hüpiku nukker elu

teed ja tõttad
mõtled, hüppad
proovid ja pingutad korra
seisatad, hingad hetk
jälle edasi sa hüppad


vahel nipsu lööd
vahel maitsvaid toite sööd
hingeldad kui hingata võiks hetk


ja jälle ops ops ootuste poole
teed ja tõttad
liialt enese eest ette ruttad
kõike haarad kuid miskit peos ei pea


vahel teisi mängid, ahvid
igat liigutust teed järele
hingeldad ja aru sa ei saa
miks juba käes on elu viimsed mahvid


ise elamata olnud, ise enda sees ja kadund
pole olnud, pole näinud
lihtsalt elus ringi käinud
justkui väike hüpik
persekukkumise sütik




Mr. Fire

me mandrid

mitmest jaost tulemata kokku
keegi meist ei tea kuhu läheme
kõik jaotatu on justkui jaotatud ammu
või ei tunne me seda ära enam

mitu mõtetki öeldud
ära aja mu mõtteid sassi kui jaotan siin
pöörates mind teispidi ei võida me mandreid
kuhu me saabume sinna ka jääme




Mr. Fire

Tühjade kestade tüütud võlud

Tühjade kestade tüütud võlud

kaunis ja katsutud kaotsiläind sõnum

keegi elu eest eilset homsesse silub

seal kus olema saab ainult puhas ja ilus

(seal kus) ammu on alla surutud raev

kõle ja kalk kõlab ükskõikne naer

haisevad silmad ja vaikivad suud

kõik ühte valet seal teenivad truult

kord kohtume me kõik seal teisel pool

kord kohtume me kõik seal teisel pool
justkui  tume tühjus kus polegi midagi
justkui koht mida keegi ei tea
vot siis
mine mindpidi alla ja vaata mis sealpool on
mindpidi minekuid meeles ei pea
seal polegi midagi

seal kõik kord
kohtuta, kohtumatta kohtume




Mr. Fire