meesterahvas

kunagi ei tohi kitse panna
kas paned või ei pane
see sinust mehe teeb
või ei tee
kunagi
enam




Mr. Fire

ajad

tõmbame siit piiri ja jookseme
lähme oma riiki tagasi
helmhelbe kuskil kivikuhjas
tagasi võidame


elame väga kummalisel ajal
vaikselt lepime kõigega
kummalisel ajal


kui isa  ütles ja vend näitas
ja vanaisasid olid tundetud
õde ei rääkinud
ema oli kohal


siis isa kirjutas tookord
ehk kui ja või kuid




Mr. Fire

kaherealine ja kasvav luuletus

karjuvad mööda minust jooksvad
näen neid uppunuid inimeste seas     (28.08.2013)
minu kuud ei ole lõppenud sinu aastas
ükskõik kui palju see meid ka laastas (30.08.2013)
öömõtted puudelt sisse sul langevad
kehaliikmed suures tühjas kangevad (08.09.2013)




Mr. Fire

Istun ja vaatan, jalg üle põlve




Järv vesikuppude roheluses kolletab,
Ei, mitte kevad, vaid sügis on see.
Hundinuiade tumepruunid sambad
Uhkelt seisavad vaikivas vees.

Madal päike teeb vaevalt pool tiiru, kui sedagi,
Ümber järve kuni puud jäävad ette.
Võimsad puud järve kaldal siiski püsivad veel,
Kuigi lehed kõik puistavad vette.

Vees pruunid sõdurid kindlalt seisavad,
Mõneks ajaks veel seisma nad jäävad.
Läevad päevad, tuuled hoogu juurdegi annavad
Kuni lõpuks nad laiali kannavad.




Ülekerenaksis

Sügisesoojus


 

Ilma päikseta pole jume suvel sel
Ja ei ole suve ka äikseta.
Kuid päike on soe ka sügisel
Ja sügis on soe ilma päikseta.



Ülekerenaksis

Õnnepruulija




Ahh, Sügis, kuis armastan sind ja su tuuli,
Kuis toidad sa mind, näe, luulegi huulil.
Igast päevast on võtta niipalju head,
Sellest rõõmsaima rõõmu ma pruulin, kas tead.
Pruulin rõõmu ja pruulin ka nukruse,
Veidi nukrust, sest selles on midagi...
Kesta, jää kauemaks, sust ammutan veel,
Ahh, pole elul viga mitte midagi.



Ülekerenaksis

 Mälu



Me elame täiega hetkes,
Möödunut ei mäleta
Ja tulevikku ei tea.
Ilgelt hea!

Mida põnevat meie elu küll kätkes?
Silm ei seleta,
Ja kinni ei pea pea.
Ilgelt hea?



Ülekerenaksis

Lööme kokku




Me lööme kokku, kui saame kokku.
Klaasid lööme kokku, pitsid lööme kokku,
Mõtted lööme kokku.
Aga kokku saame juba harva.
Aga kokku saame jube harva...
Arvan.




Ülekerenaksis

Sügise kollane sära varjab ta punakat rõõmu




Juba eemalt tundsin tema niisket lõhna, ja tundsin tema selguse kirkust,
Juba siis ma teadsin, et jällegi kord võtab sügis meie tunnetest võimust.





Ülekerenaksis

Kes käis pööningul?





Istun köögis pliidi ees, on vaikne.
Võtan pliidi kõrvalt kasehalu, löön kirvega tüki küljest ära, just siukse paraja tüki.
Võtan ka taskunoa ja hakkan vestma, vestan ühte lugu.
Vestan, vestan ja lugu hakkab juba mingit ilmet võtma.
Ei saagi aru kas on läinud vahepeal jahedaks või külmaks, aga otsustan teha tule.
Korjan pliidieest peoga suuremad ja väiksemad mõttekillud üles ja asetan pliidialla.
Võtan ka mõned peenemad halud ja asetan mõttekildudele peale.
Tõmban tiku põlema ja lähenen pliidisuule, mõtted võtavad hästi tuld.
Mõnus, hakkabki parem ja ma vestan mõtetesäras lugu edasi.
Lõpuks saab lugu valmis ja ma asetan ta lauale leiva kõrvale, pasteedikausi peale.
Võtan harja ja pühin ülejäänud mõtted ja mõttetused kokku ja heidan tulle.
Siis lähen trepist üles, lähen pööningule.
Lähen vaatan, kas kõik on korras, kas kõik on paigas, just nii kui olin jätnud.
Jõuan pööningu ukse juurde, uks on kõvasti kinni.
Tõmban ukse lahti ja lähen sisse, astun pööningule.
Ma saan kohe aru, et keegi on minu pööningul käinud.
Mingid uued asjad seisavad keset põrandat,
Vanad head asjad, mis ma olin sinna ise tassinud, on läinud,
Kes on käinud siin minu pööningul?
Mõned asjad on täiesti vale kohapeale tõstetud,
Mis oli enne seal, on nüüd siin, mis oli enne siin, on nüüd seal....
Aga uks oli ju kinni?
Juskui mina oleksin sügavalt maganud õndsa und ja samal ajal on käinud keegi.
Tulnud minu tuppa, läinud trepist üles minu pööningule
Ja hakanud seal heast peast minu asju ringi tõstma.
Mingid asjad on lihtsalt minema viidud, mingid asjad on asemele toodud.
Kõik tuleb ümber paigutada, asjad oma õigele kohale tagasi panna,
Rämps minema visata, kord luua.
Avan pööningu akna, võtan taskust prillitoosi, topin piibu, teen paar mahvi. 
Ohh, jään siia pööningule vist päris pikaks ajaks nüüd, võibolla kogu ööks.
Sätin üht-teist ja mõtlen....
Kes kurat käis jälle minu pööningul?
Aga võibolla ma lihtsalt ei mäleta?




Ülekerenaksis

Madalad laed






Mulle tundub, et laed jäävad madalaks
Ja ukseaugud.
Ja trepist alla minnes,
Ja bussi astudes.
Ikka pea õlgade vahel, pisut kuklas,
Pilk üles suunatud ja ärev.
Kas lähen vastu, kas riivan?
Ei, pääsesin ka seekord.
Vahel on selline tunne et mingi raskus vajub peale
Ja tundub, et laed jäävad madalaks.




Ülakerenaksis

magamiskoht

kõik hinges peegelsile meri
üle pika aja rahu sees
olen lihtsalt vahel inimestest väsinud
tahan seda eluudu näha
enda ees ja metsades

pole värelevaid valesid meres
siin ausaim asi ilmas ilma usuta
need maad on läbi käidud peeglil
vaikselt
sellel siledal




Mr. Fire
        kaasautor: Stinku

kaks sõpra ühest

kui selle sõbra ka kaotan
siis mul enam sõpru pole
üks mul neist juba hinge sulane
teine veel alles

siis keegi meist kummastki haihtub ka
selle viimase ees
sõprus jääb alles

õhku


me kolme vahele




Mr. Fire
       (Siimule, Bambule ja Mikule)

Eesti

tublid olime
juured jäid läbi kaevamatta
traditsioonid püsisid sees
äke ragises ja kokku kukkus
kuradi sunnitud orjus
kogu maailma kaardilt
võib vaadata ühte
väikest riiki kes
on järjepidev, raisk
ja õiges kohas
keegi ei tule enam meile vastu
siia jääme
meie endi maale




Mr. Fire

ahvile

hea elu peal inimesed segavad
röövlid ja vägistajad
romantika on ammu kadunud kõõrdsilmsusesse

ja kõik selle ümber ka segab koena
minus endas miski segab mind

tead küll neid 12 ahvi
ja kaklusklubi minu peas
olevas hoovis




Mr. Fire
        kaasautor: kkk

miks inimesi ei taha

miks sul oma daamist küllalt on?
[22:18:05] KKK: hoia kinni, ahv
[22:18:21] K K: õige elu on hukatus
[22:18:27] K K: õiged mõtted
[22:18:34] K K: sügavad sinus
[22:18:50] K K: läbielamine
[22:18:56] K K: mõistmine
[22:19:11] K K: elamine

19 August 22.20




Mr. Fire
        kaasautor: kkk

jahimees

panin ära lõigatud
metssea pea keema
liha silmad nina ära tulevad
saab vesinikuga pärast pealuu valgeks
enne potis seal laud lahti olid
hiljem kuumast kinni läksid
vesinik sisiseb luu ümber
sepis tuleb ümber kondi hoidma
küünal läheb sisse põlema
inimesel sündinud tapjaks
rahulolu sees
silmad välguvad
küünla visklevas helgis




Mr. Fire

aeg

see on sitt kohv hommikul
sandi pooleks läinud jalutuskepp
purju jäänud kaine mees
poleks nagu enam selle elutõlla sepp

üleajav kartuleid täis pott
või sissejooksev vesi paadis
seisma jäänud vana kell
kulunud käbiotsast saati




Mr. Fire

elu

oma parimaid naisi ei unusta
oma parimat sõitu teel
hetke kui päike tõusis või
hetke kus päike loojus
kõik on justkui sõrmenips
kõik käega võetud
ja peoga tagasi antud
ja õlgadega kantud
neid hetki elus ei unusta
neid kogetuid kogemusi
oma parimaid
oma hetki täis elu




Mr. Fire

persse minge oma usuga!

ma ei saa teha asju kui väljamõeldud sõbrad vaatavad
ei saa kuseda sest nad vaatavad
magada ei saa oma voodis. sest välja mõeldud sõbrad vaatavad
ka ülesse ei saa ärgata sest nad vaatavad
otse ei saa vaadata sest nad vaatavad
naist keppida ei saa. sest vaatavad
sittudeski tunne, et keegi vaatab
arvutist keegi vaatab ja telefonis
teisest ilmast keegi ei vaata
kindlasti kohe, mulle keegi ülevalt alla ei vaata
kohe kuidagi ei näe, näen vaid iseennast
sina nüüd sirakil ja minev
usku täis inimkoti
elu kirev




Mr. Fire

pole minu Alice

no tere Alice
oled sa minu imedemaal?
näed pimedas valgusvihus
suitsu looklemas üle mu õla
selja keeran pimedas
kui sina eemal tihud
suitsu lendab üle õla
alla kukub kuueäär
me vahel
värelevas valgusvihus




Mr. Fire

midagi sul ometi öelda

räti  tõmbad
ümber kitsa krae
su hinges kinni
isekeskne vaev


oled endast öeldes sa siin


ise ütlema midagi


pead selgelt ütlema välja



mis siin häirib
vastu su tegudele


räti tõmbad ümber krae




Mr. Fire

sügis

kusesin trepi pealt õue
vastu kivi
kusi sorises ja pritsis häälekalt
naine hakkas teises toas
ukse taga
külge keerates
paduvihma unes nägema
huvitav miks
ma peldikus ei kuse




Mr. Fire

muusikamaitse peremeesorganismis

kuulan vahel väsinuna vanakooli
vahel tõmban pilve seest
saarelt muusikat
mõned vanad trummid kuskil džunglis
vahel kiipide keel ja uuem aeg
iga stiili järgi teeks samme kui oleks partner
igale kirjutaks sõnad
sõnad temasse endasse
aga ühest ma aru ei saa
kuidas te klassikalisest muusikast
aru küll ei saa
organismid tuumaga




Mr. Fire

kannatamatus on Minul väär - mõni luuletus Teile inimlooma kauge äär

peab kirjutamas end leidma
on midagi lugeda siis
kurat koos
või ilma Teieta
seda õiget ausat paska
ja aina
jälle
kuni jaksad
ja kuni Mina jaksan
mitte lugeda
oma luuletusi
ja sinu elu




Mr. Fire