raamitu

hüpates üle mõttelise elu
aegajalt näed reklaami
koguaeg on võimas melu
inimkond asetatud uuesti on saani

oma mõtet hoiad kinni
oma elu ka


ära kunagi end lase
asetada raami




Mr. Fire

hingetu

vaata kuidas ma lendan
aga maha ei taha
nagu selgusetu kaine algus
ausalt tahan või ikka tahan

kogu õhk täis ausust
madalad ja kõrged lennud
ikka iseendas
ikka iseendas

otsid enda seest ja kaugelt
kummalisi sõnu
ausus sahiseb siin ümberingi
vahel hetk täis värisevat mõnu

hing käsi kui nad tiivad
edasi siin kannab
piirini sind viib ta
lendamiseks vajaliku annab

hing sul üldse otsustab
ja käseb
sind silmas ei pea
omaette tegutseb

teda sa ei nea, ei laida
vaid kui tagasi ta tuleb lennult
kiidad takka
igas lähenevas ohus aitad

samas ikka endal pead sa paitad
üksi




Mr. Fire

Selged sõnad sünnivad vaikuses
Kui on tahtmine võib kompida kõige pimedates hingekambrites
Eksida ja ennast leida teistes
Isennast otsia vaikustes ja peegelustes
Külm on võõras õhk mis rõvedalt haiseb ja lukustab kõrvu
Hirmunud hiire hauakivi najal paks kass naljalt peeru ei lase
Aegu hiljem ehk naeratas ja tundma sai ehk ka kerget süüd
Peeru vahele mõtiskledes...ma vist võisin eksida...

Hirm iseenese ees on nõrkus
Ei ole õigust võtta
Ei ole õigust suunata
On õigus olla ja hingata
Armastada ja vihata
Õigus olla

Ise
Kurb
Rõõmus
Kitsi
Lahke
Päike
Vihm
Loobuv
Lootusetu
Tärkav


Raskust mida kanda ei jaksa ei maksa pilgata
Armastust ei maksa pügada ja peale suruda


Ülo Ülevetepiibutav

hea inimene

kusagilt ei leia kodu
ükski tuli pole särav
gaasi võid vajutada, tee ei lõppe
ei oota ükski värav

tahad head inimeste seest
leiad ennast
mattund sohu
kulmukaareni rohelisest veest




Mr. Fire

oma hingega kahekesi

davai, teeme asja kähku ära
ma võtan jalust, sina kätest
kadunud on elusära
metsaäärde viime
raiub kuueks jupiks väikseks
eluteekond viimne

kurat, parem viskame ta vanni
hapet peale kallame
kanged kondid pehmeks saavad
selle inimelu tallame

vaikus haaranud on maad
kondid söönud koeradki
seljataha piilud
ega kuskil keegi liigu





davai, lähme jalutame veel
mööda inimelusi
keegi ikka on me teel
öö on sume, vaikne meel


surnul




Mr. Fire

3D luuletus

näed teda seal eemal pargis kõndimas?
no mina olen see kes teda eemalt vaatab
vahepeal on roheline aas ja  taevas




Mr. Fire

uni

niikui peale hakkab tulema
kohe torgi orgiga
orgiga sellepärast et unenäod on võimsad
käes on ebareaalsed hetked




Mr. Fire

tänapäev

oled nagu 3D sõber
vaikne, sõnatu
või hoopis mina olen nõder?
käes on juba tänapäev
ehitus on ilmas teine
ja sina mitmes mõõtmes oled
kirjalik ja kaine
läbipaistvalt tore
tundlik ja puutuv
minu 3D sõber
midagi siin
pole muutund!




Mr. Fire

tahad räägin ühe loo Sulle?!

no algas see nii
justnagu keegi ütleks siin
me kõrval seisaks praegugi
ära kolista
ole hästi tasa
tähelepanu paelub
kui sa pole vaikselt vaga
ära  räägi
sõnu hoia tagasi
midagi sul pole öelda!
"kõigi teiste pagasi "
see on sinu tunne siin kui oled põhimõtteid viiv
nii vaid jõuad kohta sinna
kus kõik inimhinged nõrgad
surmale sa viskad kinda
juhu juurde on sul  minna
abitu ja väeti
nagu elugi sul valmis säeti
sinujaoks see ongi riik
kõvad käepigistused
nagu omavahel oleks hapu viik
sõbralik ja haige
hoogu võtta kuskilt pole
sõbranägu kole
silmis äraandev läige
kihutades tühja poole
iga päev seisa silmitsi suurkujuga
hästi ja õpi
mitte paha tujuga ja mitte nagu sulle kästi
kolista nii, et sedanägu
neil kõigil peale tuleb hägu
ole enda eest ja seest ka väljas
märka
salvesta B kettale
nagu läbi kõigi valude ja tunde
salvesta ka C kettale
võtku see või mitmeid tunde
elu võta nagu hetke
viska suurelt luule õhku
mõtle nagu vanamees viskab maal seal põhku
kogu pildis mitu elukogend retke
kolinat siit kuulda pole
hein on sahisev ja kuiv
aga ära ole
vaatepilt nii kole
tühjusesse vaatav
surnukeha tuim




Mr. Fire

reklaamiinimesed

kes see ütles, et ma ei ole tapnud?
võtnud väikest hingegi
või suurt
ühte sõna, ühte liigutust
oh, poliitikud ja sportlased
te väikesed




Mr. Fire

kõige suurem sõber

oled minu vanaema
sinu toas oli Leopold
ja perekonna ring
kasse täis oli sõbra hoov

nüüd läbi telekanali võid lennata
me teadus ja ekraanid

oled teadus või oled kana
kasvõi noorelt vana
ja sinu sõbra õud
nii põnevaks ja rikkaks laupäeval saab

kui sulle sõbrad külla tulevad




Mr. Fire

Oravakesele

sina oled karge õhuvool
mu sügistes ja ilusates puudes
mu suurim hool
mida olen näinud

sina kiigud minu sees
naerul mõlemal on näod
oled nagu minul külas
ja mina sinul

minu küljes ripub sinu kiik
hoogu teed ja naerad
armastust on täis
me mõlemate taevad

Mr. Fire
        (Helenile)

keegi teine vaatab
minu silmade seest
kasutab ta minu kõrvu
asju teeb ta minu eest
liigutab mul käsi
suureks teeb mul suu
enne teisi iialgi ei väsi
kõigil valusad on luud
aga põhimõttest hoiab kinni
paremini kui
minu teine lodev mina
asju teab ja targemakski saab
ebameeldivale peale
tõmbab lina
tunne seda minu teist mina
ole ärkvel
kõrvad olgu püsti
omi mõtteid
tead vaid sina


keegi teine vaatab
seda valget lina




Mr. Fire

ela hästi sõber

võibolla sellepärast kirjutangi
et jälg jääks järele
minust kui ma elasin
nagu minu kallist sõbrastki
mälestused kummitamas
olen kord minagi
ei hoia me enam tugevalt käsi
ei toeta õlga kummalgi
oleme lihtsalt siin sõnade sees
teistele ja ennekõike endale
ela hästi mu praegune sõber
hoia end ja mindgi
küll kord sind meeles pean
mind teiselt poolt näed
tunned jälle käte soojust
igapäevast nead
ja kui nüüd samme lõpu poole sead
siis aru saad ja mõistad
et olime me koguaeg ju siin
sammud rõõmsad
huulil elujaatav viis
sinuga ma panin
täpi peale i´d
elad hästi minu sõber
oled minu hinge sõber
ela hästi
minu
kallis sõber




Mr. Fire
       (Siimule ja Mikule)

Mina alles tulin mingi tunnike tagasi
Minevikku
Homne ei jätku kui tänane ei alga

Gustav Ustapaugutav

Paneme kaminasse küünlad

Nii saab sooja
helgib klaas
silmavett on täis
kaksüksik vaas

liigapalju niite
jookseb igas suunas
haarata ei jõua
kuigi usu, et sa suudad


Heiki Kelbasberg

mjauu

need kardinad
on minu vaenlased


        (Suzie Q ´le)

Hermeetilised hetked

Tere, palun, nägemist, head õhtut, teie arve, oi tänan, kena ilm

kopterid tegid ansambli
piraadid tegid pulgakommist lambi
head käed elustasi vahva ahvi
kolm päeva möödus ilma hermeetiliste hetketeta

vaibale kogunes tolmu
meie endi ihudest
vagusid süvendasime näkku
rõõmuhetki ajavakku




Holger Kübarvile

toolil istuja lugu

toolil istud
ise vaipa alt selt kisud
toolijala naks
ajab hirmu peale pisut

olematuid kujusid lood
ise nendega koos jalutad
aegajalt justkui mingid hood
oma elu kuhugile kallutad

loomi rohkem näed teistes
kui enda sees
käed taskus seistes
maski peidad kõigi eest

aga ikka istud tooli sees
pehme üsa sinu ümber
mugav nagu kalal vees
miskit üsas kujuneb

klaasi lõikad
kuigi ise oled kilest kasvohoone
inimesi inimtühjusest sa hõikad
tühi nagu süstal soones

rütmi pole, viis on kadund
oma kaugeid mõtteid
juba ammu
Meist ei adu

suur täht sul rütmi ajab sassi
oli rida või siis lõpp
peites enda sisu vassid
madalamaks vajub sinu enda riigi lipp

ikka istud tooli peal
tahad mugavusi, tahad rõdu
oma loomi  külla kutsud seal
olemine võlts ja õdus


uuuuuh ja jeeeee
kandma paneb püksivöö
kuskil keegi pole sees
hinge endalt seest sa sööd

tundeid ohjata ei oska
püksikummid lõdvad
ja peal ei ole vööd
ja siinkohal ma hakkasin mõtlema, et mina ju persse küll, ei mõtle! mõtleb see toolil istuv mees ja ta mõtleb minu eest. mõtleb läbi kõik kurvad mõtted ja ka tühjad mõtted.ja siis kui ma olen mõtetest tühi siis ei ole enam ka mind enam alles. on ainult üks liikuv kest. nagu vana lõõtsa nahk. ja kui ma olen lõpuks vana lõõtsa nahk, vot siis ma alles näitan Teile! näitan kuidas peab elama! kuidas peab elama, vana lõõtsanahana.




jälle lugu minu sisse viis
olid kinni nagu toolil
esimesed sammud siis
kui ennast avastamas voolid

voolid kõike ringipidi käivat
ka kandilist ja vastupidist
ninaeest ei näe
iseendast sa ei hooli

lihtsalt istud oma olematul toolil




Mr. Fire