Kes käis pööningul?





Istun köögis pliidi ees, on vaikne.
Võtan pliidi kõrvalt kasehalu, löön kirvega tüki küljest ära, just siukse paraja tüki.
Võtan ka taskunoa ja hakkan vestma, vestan ühte lugu.
Vestan, vestan ja lugu hakkab juba mingit ilmet võtma.
Ei saagi aru kas on läinud vahepeal jahedaks või külmaks, aga otsustan teha tule.
Korjan pliidieest peoga suuremad ja väiksemad mõttekillud üles ja asetan pliidialla.
Võtan ka mõned peenemad halud ja asetan mõttekildudele peale.
Tõmban tiku põlema ja lähenen pliidisuule, mõtted võtavad hästi tuld.
Mõnus, hakkabki parem ja ma vestan mõtetesäras lugu edasi.
Lõpuks saab lugu valmis ja ma asetan ta lauale leiva kõrvale, pasteedikausi peale.
Võtan harja ja pühin ülejäänud mõtted ja mõttetused kokku ja heidan tulle.
Siis lähen trepist üles, lähen pööningule.
Lähen vaatan, kas kõik on korras, kas kõik on paigas, just nii kui olin jätnud.
Jõuan pööningu ukse juurde, uks on kõvasti kinni.
Tõmban ukse lahti ja lähen sisse, astun pööningule.
Ma saan kohe aru, et keegi on minu pööningul käinud.
Mingid uued asjad seisavad keset põrandat,
Vanad head asjad, mis ma olin sinna ise tassinud, on läinud,
Kes on käinud siin minu pööningul?
Mõned asjad on täiesti vale kohapeale tõstetud,
Mis oli enne seal, on nüüd siin, mis oli enne siin, on nüüd seal....
Aga uks oli ju kinni?
Juskui mina oleksin sügavalt maganud õndsa und ja samal ajal on käinud keegi.
Tulnud minu tuppa, läinud trepist üles minu pööningule
Ja hakanud seal heast peast minu asju ringi tõstma.
Mingid asjad on lihtsalt minema viidud, mingid asjad on asemele toodud.
Kõik tuleb ümber paigutada, asjad oma õigele kohale tagasi panna,
Rämps minema visata, kord luua.
Avan pööningu akna, võtan taskust prillitoosi, topin piibu, teen paar mahvi. 
Ohh, jään siia pööningule vist päris pikaks ajaks nüüd, võibolla kogu ööks.
Sätin üht-teist ja mõtlen....
Kes kurat käis jälle minu pööningul?
Aga võibolla ma lihtsalt ei mäleta?




Ülekerenaksis